22.02 eesti keel

Aine: eesti keel

Teema: täishäälikute ja kaashäälikute pikkus, vanad reheelamud

Eesmärgid:

Õpilane:

• oskab määrata täis- ja kaashäälikute pikkusi;
• oskab esitada luuletust ilmekalt, soravalt ja kõlava häälega;
• oskab kuuldu põhjal leida vajalikku infot;
• teab, millised näevad välja reheelamud;

Tunni sisu:

1) Koduste ülesannete kontroll: TV lk 28, lk 29 ül 6 MM, tööleht, luuletused, tööleht harjutus 2

2) Pusle (LISA 1) - http://learningapps.org/watch?v=p7qpyoj1v

3) Kaashääliku harjutused vihikusse:

http://web.zone.ee/opimehaalikuid/lhike_pikk_ja_lipikk_suluta_kaashlik_1.html

4) “100 sõna töö”(LISA 2)- etteütlus eraldi lehtedele, koolisisene grammatikaülesanne

5) Kuulamine- Eesti talurahvas (LISA 3). Kuvan küsimused tahvlile. Vasta küsimustele vihikusse.

Kui aega on üle (või mõneks järgmiseks korraks arvutiklassi)

• https://www.taskutark.ee/m/test/eesti-keele-test-taishaaliku-pikkus-vali-kas-taishaalik-on-luhike-pikk-voi-ulipikk/

• https://www.taskutark.ee/m/taishaaliku-pikkus-4/

LISA 1

LISA 2

LISA 3

ELAMU

Eesti talurahvas elas palkidest ehitatud rehielamutes, mis koosnesid kahest suuremast osast: rehetoast ja rehealusest. Katused olid roost või õlgedest, hiljem lisandusid ka laastukatused. Vanimatel rehielamutel polnud aknaid ega korstnaid seetõttu olid toa seinad nõgised ja tahmased ning reheahju kütmisel tuli tuba paksult suitsu täis. See lasti toast välja ukse või väikese suitsuaugu kaudu. Reheahjus küpsetas perenaine leiba ja talvel külmaga toodi isegi väiksemad loomad tuppa. Põrandad olid savist, kivist või lihtsalt mullast. Laudpõrandaid hakati panema XIX sajandi teisel poolel. Mööbel oli peamiselt puust: laud, pingid, magamisasemed, kirstud riiete hoidmiseks jne.

Laua keskel asuvast suurest kausist võttis igaüks kordamööda lusikaga toitu. Söömise ajal oli igal pereliikmel laua ääres istudes kindel koht. Laua otsas asus peremees, tema läheduses oli leivapäts, kust igaühele viilu lõikas. Vanemad inimesed istusid, lapsed pidid sööma püstijalu. Pärast sööki tänati toidu eest. Sööjale sooviti “Jätku leiba, ” millele vastati “jätku tarvis”.

Kõige tähtsamaks toiduks peeti leiba, kuigi vahel ei jätkunud seda mitte igaks päevaks. Leivakõrvasena tarvitati soolasilku ja poolvedelat jahusupi ehk körti. Kaua aega ei tuntud eesti rahvast kartulit, selle asemel tarvitati naerist. Liha söödi talus harva, enamasti sügisel, kui tapeti loomi, või siis suuremate pühade ajal. Toidu kõrvale rüübati kalja või hapupiima. Pidupäevadeks valmistati õlut ja kevadeti joodi kasemahla.

Eesti rahvas on alati palju laulnud. Vanad regilaulud erinevad paljustki praegustest lauludest. Neid lauldi sedasi, et eeslaulja laulis ühe värsirea ette ja teised kordasid järgi. Sedasi ei olnudki paljudel lauludel oma kindlat algust ega lõppu. Lauldi peamiselt elulistel teemadel.

Lastel olid ka oma mänguasjad. Vanasti olid mänguasjadeks nukud, mis olid ise tehtud lappidest, käe ja pea olid puust, kiikhobused, klotsid, pulgaloomad, puuloomad ja virr.

“Austa leiba, leib on vanemad kui meie”

Vasta küsimustele:

1. Miks tuli reheahju kütmisel tuba paksult suitsu täis?
2. Mida küpsetas perenaine reheahjus?
3. Mis materjalist olid põrandad?
4. Kuidas sooviti head isu ja mida sellele vastati?
5. Milline oli kõige püham toit?
6. Mida tarvitati kartuli asemel?
7. Millised mänguasjad olid lastel?