Nagu ikka mul kombeks on planeerides- algul ei saanud vedama, pärast pidama. Tegevusi oli küllaga, planeerisin need loogilisse järjekorda ja arvestasin mõttega, et valmistasin liiga palju ning vajadusel pean valima tähtsamad tegevused. Tundsin end hästi ja kui muidu oli tund asjalik, siis toon välja mõned asjaolud, mis meelde jäid ja mida parandada saab.
Alustasin tundi nagu ma viimasel ajal olen harjunud lastega alustama- tegime vajalikud sirutused-painutused ja mõned kiired laused juttu, see liigutamine meeldib neile alati. Eeltegevusena palliga tähestiku lugemine läks enam-vähem nagu planeeritud, kuid nagu ma kartsin, siis pall oli veidike liiga väike ja kippus tihti aset leidma ka laua all- kuid saime hakkama. Kuigi sisimas teadsin, et ega planeeritud mäng ilmselt tundi ei mahu, siis tundus ikkagi uhke see alguses tegevuste tutvustusse ära mainida. Õnneks ei olnud ma väga kiuslik- täpsustuseks lisasin siiski, et kui täna ei jõua, siis on võimalus meil järgmine päev see kindlasti ära teha. Üldiselt arvan, et tund nii oli sujuv ja hästi ülesehitatud. Klassi ees tunnen end loomulikuna. Ainuke asi on see, et kui klassis viibib veel keegi, siis ei suuda ma siiski iga hetk täitsa vaba olla ja kipun mingisuguste väikeste konaruste juures krampi minema. Näiteks kui unustasin projektori õigel ajal tööle panna, siis muidu õpetajana oleksin muidugi öelnud lastele, et oodake ja arutanud muud asja edasi/lasknud mingit ülesannet nii kaua teha. Selle asemel vaatasin suurte silmadega paberile, suust kostus "eeee" ning mõttes sai selle jooksul selgeks, et pole viga, selle pildi saab näitamata jätta ning läksin teemaga taas rahulikult edasi.
Mõned tegevused, mis peas tundusid teist moodi minevat, tulid reaalselt kolmandat moodi välja- meelde jäi näiteks see, et kui enne luuletuse lugemist mõtlesin üle korrata, et kuidas on õige lastega luuletust esitada, siis võtsin päris kiirelt ja inetult lastelt sõnaõiguse, et ise siis vastavad punktid ette tuua. Tunnen, et siin kohal oleksin pidanud võtma rohkem aega ja lasta neil rohkem vastata (näiteks tahvlil päikese abil märksõnad kirja panema).
Üks õpilane oli väga tugev teatud teemal ning oskas rohkem kaasa rääkida, kui ise küsisin. Sellega seoses läks ta teemasse rohkem sisse, kuid ma ise polnud enam kindel, kuidas õige on vastata. Järgmine kord pean veelgi põhjalikumalt oma küsimuste tagamaid uurima (kuigi tavaliselt olen üpriski põhjalikult ette valmistunud).
Õppisin Peetri Koolis seda, et enne tundi kirjutada tahvlile ära, mida õpilane tunnis teeb ja peale selle kodutöö. Kuna lapsed polnud varem sellega harjunud, siis tekitas see neis veidike elevust ja tekkis palju küsimusi, et mis kodutöö, miks, millal, kuidas jne. Peetri Kooli õpilased aga teadsin, et iga asi omal ajal ning et ükskord õpetaja seletab ära, mida ja millal tegema peab.
Lisaks sain Peetri Koolist väga toredaid ideid, mis puudutab tagasisidestamist ja tunni kokkuvõtte tegemist (mida ma vaatlemise ajal GAG-is pole näinud). Kuna ma ise pole lastega seda palju kasutanud ning ka nendele õpilastele oli asi natuke võõras, siis ei tulnud see tagasisidestamine niivõrd sujuvalt ja ootuspäraselt. Vuristasin ka ise liiga kiiresti küsimused ette ning tundsin, et melu, mis klassis on ei näita, mitte seda, et lapsed paarilisega nendele küsimustele vastavad, vaid võtsin seda, kui vaba aega ja pakkisid söögivahetunniks.
Enamasti on nad harjunud peale kodutöö andmist või näiteks ukse taga erinevate helide kuulmist kohe püsti kargama ja ukse juurde minema. Mina tahaks ikka oma õpilastele kunagi kujundada harjumust, et õpetaja lõpetab tunni ning iga tund lõpeb sellega, et asjad pannakse viisakalt ära (ja võetakse välja järgmised). Seda harjumust neil pole, tavaliselt jäävad asjad neil nii, kuidas juhtub. Kuid see ei takistanud mind vähemalt mingil määral üritamast korda luua. Algatuseks tuli enam-vähem välja.
Kuna teemaks oli tähestik, siis lasin neil ka enne sööma minekut tavapärase paariskolonni asemel hoopis tähestikulisse järjekorda võtta ning sel viisil sööma marssida. Lisaks küsisin üle ühe enesestmõistetava ja loogilise, et mida enne söömist alati teha tuleb (mitte, et nad seda ei teaks) ning võrreldes vaatlusnädalaga ja praeguse korraga oli näha, et piisas lihtsalt üle kordamisest, kui palju rohkem lapsi enne söömist kraanikausi juures peatuse tegi. Arvan, et ka see oleks asi, mida esimesest klassist sisse harjutada, et enam kolmandas klassis õpilaselt küsima ei peaks, mida ja millega käsi pesta.
Kuigi koolis on väikesed tehnilised mured, siis üritan nendest hoolimata tunnid läbi viia (nimelt on minu valmistatud programmid ja ka näiteks Avita etund mõeldud tavalistele arvutitele, kuid sain klassi, mis on üks kahest-kolmest klassist, kus katsetatakse MacBook arvuteid ja mille kasutamine (minu arvates) on veidi raskendatud). Õnneks sain ma IT- toega hästi läbi ja jõuame peagi lubatud ahendusele.
Ülesanded, mis esmaspäeval tegemata jäid, otsustasin järgmisel päeval ära teha. Leian, et tööleht, mille koostasin interneti abiga tuli täitsa vahva ning eriti ägedaks muutsid selle erinevad pildid, mis tähelepanu tõmbasid.
Ausalt öeldes on need lapsed mulle juba praeguseks hetkeks (esimeseks praktikapäevaks nimelt) kalliks saanud. Nad on tohutult toredad, viisakad, hästi kasvatatud lapsed ja nendega on super vahva tööd teha. Tunnen nagu teaksin neid juba ammu, kuigi tegelikult on möödas ainult nädalake. Ka nemad näitavad oma lugupidamist ja headust igal võimalikul moel välja ning tunnen ka nendepoolset tuge. :) :)
2) matemaatika
Matemaatikas valmistasin ette teemaks "Termomeeter". Otsustasin ka esimest korda katsetada Avita kirjastuse Etundi. Tund lõimus igati
Tegin ka mõne väikese vea, kuid julgesin seda kõva ja selge häälega tunnistada ning kõik lapsed mõistsid, et vigu ikka tuleb ette. Võtsin kaasa ka 7 erinevat termomeetrit, kuid hiljem mõtlesin, et oleksin pidanud võtma aja, et neid rohkem uurida, mitte lihtsalt ilustuseks lauale panema ja mõne lausega nendest rääkima.
Selles tunnis üritasin taas tagasisidestamisega tegeleda- siis tuli see juba paremini välja ning lapsed reaalselt rääkisidki paarilisega tunnist- see rõõmustas mind. Lisaks rääkisin ka mina, mida positiivset ma märkasin tunni ajal.
Üldiselt läks ka see mõnusalt, kuigi siin tõin välja igasuguseid punkte, mille järelt tundub, et tunnid üldse ei sujunud- sujusid küll! Väga hästi! Juhendaja tagasisidet sain vähe- mingeid kommentaare väga ei tulnud, oli rahul mulle tundus ja midagi ette heita polnud.
3) inimeseõpetus
Tund, mida ma ausalt öeldes ette ei planeerinud, kuid mis oli päeva kõige mõnusam tund. Olen alati tundnud, et igasugune planeerimine ja plaanide koostamine rikub vahel igasuguse õpetamisemõnu ära ning mida rohkem on pabereid, kust tunni plaani jälgida, siis seda rohkem ma ninapidi seal sees olen.
Ühesõnaga rääkisime tunnis laste nädalavahetuse tegudest ja saavutustest, tunnustasime üksteist. Kusjuures lõimisin sinna juurde eesti keele- lasin õpilastel mõelda kaasõpilasele vastavalt tema jutule küsimusi ning neil tuli küsimuste väljamõtlemine ja moodustamine väga hästi välja. Lisaks lõpetasime reedel Lastekirjanduskeskuses poolelijäänud tegevused, mis olid seotud kiusamisega. Arutlesime, mida üks või teine tegelane teatud stseenis tunda võib. Peale selle kontrollisime TV-st koduse ülesande ja tegime kordamise osa ära. Kuigi mul oli tegelikult tohutult palju ideid ja huvitavaid linke, mida lastega teha, siis need jäid sinna paika. Lisaks olin valmis ka alustama uut teemat ja tegema grupitöid, kuid kuna aega oli vähe, siis jätsin selle järgmiseks korraks.
4) 5) kehaline kasvatus
Kuna nädalavahetus olin tegelikult haigeks jäänud, siis otsustasin kehalist esmaspäeval mitte anda. Sellest hoolimata läksin nendega kaasa ikka, kuid ise tundi otseselt ei andnud. Abiks olin muidugi koguaeg. Lapsed pöördusid tihti mu poole oma lugude või muredega: "Õpetaja, ... ". Jalutasime Kalamaja parki, tegime seal aktiivseid tegevusi ja siis jälle tagasi.
Veel mõtteid:
Veel mõtteid:
- Haarasin ka Peetri Koolist idee, et kui tundi segatakse tõstan mina näpu püsti ning lapsed teevad seda koheselt minu järgi kuniks kogu klassil on käed üleval ja vaikus klassis. Kasutasin seda automaatselt ka selles klassis ning kõige suurem üllatus oli see, et kuigi nad varem seda teinud ei olnud, tulid nad kohe sellega kaasa! Silmapilkselt said õpilased aru, mida ma neilt ootan ja sain oma eesmärgi täidetud.
No comments:
Post a Comment