Päeva lõpus sain ka võimaluse osaleda ühel arenguvestlusel. Mul oli huvitav jälgida, kuidas toimub koostöö vanemate ja õpetaja ning vanemate ja õpilase vahel. Panin endale kirja ka mõtteid, mida arenguvestlusel puudutada.
1) eesti keel
Kuna mina teadsin, et täna eesti keelt pole, siis polnud mul midagi otseselt ette valmistatud. Õnneks polnud vajagi, sest esitust ootasid ülejäänud 15 kõnet, mis eelmisel tunnil esitamata jäid. Seega jagasin ma taas kätte poolikult täidetud kõne tagasiside lehed ning alustasime kõnede kuulamisega. Leian, et on hea kasutada selliseid lehti, sest siis on ka kuulajad lapsed alati töös ja tunnevad end olulisena. Lisaks oli vaja selgitada välja klassi parimad- lasin neil tunni lõpus parimad kolm nime kirja panna (tuginedes oma kommentaaridele ja punktiskoorile lehel) ning otsustasin enda ja laste märkmetele tuginedes valida välja 5 paremat, kelle tööd esitatakse iseseisvuspäeval kooli aktusel. Peale igat kõne kuulasime ära mõningad laste kommentaarid- mis läks eriti hästi/mida oleks saanud paremini teha jne. Mulle meeldis, et lapsed olid aktiivsed vastama ja tõid välja olulisi punkte. Arvan, et see treenib veidike nende analüüsivõimet ja julgust teisele asjalikku tagasisidet anda.
2) arvutitund (mina tundi ei andnud- seda teeb eraldi arvutiõpetaja)
Lisaks külastasid tundi Rootsi haridusminister Anna Ekström ja suursaadik Anders Ljunggren, kes uurisid kuidas õpilased tunnis tegutsevad jne.
3) kunst
Kuna tegu oli sõbrapäevaga, siis tegime loomulikult sõbrapäevakaarte. See on minu mäletamistmööda esimene kord, kui anna lastele kunstitundi.
Olin tunnike varem klassis ja üritasin teha vajalikke ettevalmistusi, kuidas jagada pabereid jne. Kuna ma täpselt ei teadnud, kuidas süsteem neil on käinud ei julgenud ma väga pabereid laiali jagada, sest need olid nimelised. Hiljem tuli välja, et see pole oluline- kõik kasutavad kõike. Mingid variandid panin ette väiksema kapikese peale valmis (oleksin soovinud, et klassis oleks üks lauake veel, kuhu valmis asju panna ja hiljem ka töid nähtavale panna). Muidugi läks parajaks tuuseldamiseks ja korralikku süsteemi, mille kasutamisest olen alati unistanud, polnud. Lapsed olid elevil ja lobisesid palju omavahel. See sumin ja kerge segadus kestis muidugi terve tunni- isegi kui nad korraks tasa sai, siis möödus hetk ja nad on jälle midagi asjatamas omavahel. Selles tunnis tundsin, et ka mina ei suuda neid alati vaikima panna ning see pole nii lihtne. Tahaksin kunagi oma õpilastega ikka aegade algusest saati mingid reeglid ja süsteemid paika panna, et oleks hõlpsam tööd teha. Siis mõtlesingi, et seinal pole ühtegi reeglit üleval lastele silmade ees, kuidas võiks ja peaks käituma. See selleks.
Olin ettevalmistanud lehe, kus peal on kahe kaardi jaoks lühikesed juhendid, pildid valmiskaartidest ja muid ideid. Esiteks läks 15 minutit aega tunni algusest, et see tööle panna. Kuna tegu on Apple arvutiga, siis on seda minul palju raskem kasutada. Ei leidnud ma mälupulga sisu ega olnud ka internetti, kuhu olin varuks selle lehe pannud valmis. See algus tegi mind kui mitte vihaseks, siis kurvaks, sest leht ja projektor ei töötanud ikka nii nagu nad muidu töötama peaks ning plaanitud tegevust ei saanud teha. Lasin lastel siis lihtsalt valida, millist kaarti nad soovivad teha; võisid ka ise omaette nokitseda, kui neil mingi idee oli. Selle sumina keskel üritasin ise seletada, kuidas teha esimest kaarti. Kuigi ma ise kodus proovisin seda papiga teha ja see tuli välja hea, siis lastega ei õnnestunud nii hästi see viis, kui ma arvasin. Nüüd tean, et sellised kaardid tuleb teha väiksemad, kartongist või üldse mitte teha. Tegime ka punutuid südameid- need tulid juba paremini välja. Viimaseks olid pitsiga kaardid, mis paljudele lastele meeldis ja mis tulid ilusad välja.
Tunni ehitusliku poolega ma rahul ei olnud ning lisaks vajasin ka teist tundi, et kaardid ja segadus lõpetada. Vähemalt said lapsed kaardid valmis ja olid rõõmsad.
No comments:
Post a Comment