15.02 (kolmapäev) PÄÄSTEAMET, LAHKARVAMUSED

Kuna kella kümneks olime oodatud Päästeametisse, siis toimus hommikul ainult üks tund ning seda ka 20 minutit. Selleks oli eesti keel, kus lahendasime töölehte, mis varasemalt lisatööna mõningatele oli. Tuletasime meelde, mis on nimi-,omadus-, tegu- ja asesõna ning panime sõnu tabelisse ning hiljem tähestikulisse järjekorda. Enne seda aga tuli mõte sõbrapäevajärgselt laulda "Kõige suurema sõbra" (Leopoldi) laulu. Seda tegimegi hommikul esimese asjana. 

Päästeametisse minekul mõtlesin, et kuna neile polnud plaanis mingisugust töölehte hiljem anda, siis ma lasen neil vähemalt ühe küsimuse tee peal välja mõelda, et nad saaksid kaasa aktiivselt mõelda. Mäletasin enda väljasõite alati nii, et küsimuste korral oli kogu klass vait. Siin oli aga vastupidi- küsimusi tuli tohutult, kohe kui me sisse astusime, siis oli suur kätemeri. Klassi oma õpetaja sellega ise rahul ei olnud. 

Siit õppisin ka seda, et lapsed on veel sellises vanuses, kus neil on huvi ja palju küsimusi ning seda ülesannet pole vajagi anda. Või kui anda, siis tuleb täpsustada, et küsimusi esitada pärast seda, kui päästja on oma jutu ära rääkinud, sest äkki tuleb juba jutu sees vastus välja ning jääb üks küsimus vähem küsimata.

Pärast seda tuli mul mõte teha järgneva päeva loodusõpetuse tunnis üks kihvt grupitöö, mille inimeseõpetuse didaktika aine raames tegin. Töö koosneb erinevatest osadest ning käsitleb erinevaid teemasid ning töö eesmärk on see, et õpilane oskaks ära hoida õnnetusjuhtumeid, väärtustaks turvalisust ja ohutut käitumist, tunneks erinevaid ohutusreegleid, teaks, kuidas käituda ohtlikes olukordades ja mida teha erinevate õnnetusjuhtumite korral.

Õpetaja Katrin arvas, et see pole hea mõte, sest on vaja tunniteemaga õpikust juba edasi liikuda, et mitte maha jääda.

Sealt kerkis üles ka teema, et peaksin ikka tundides kasutama õpikut ja töövihikut ning kiiremini teemad läbi võtma.

·     Ülikoolis vastupidiselt rõhutatakse praegu, et igasugune õppimine võiks toimuda läbi erinevate aktiivsete tegevuste ja muude aktiivsete meetodite abil ning mida rohkem annab ise teha/katsetada/visualiseerida tuleb lasta lastega teha. Pooldan ise neid aktiivõppe meetodeid ja nõustun, et peaks iga õpetaja kasutama nii tihti, kui võimalik.

·      Mul on hea meel, et Katrin otsustas mind lõpuks tagasisidestada ja midagi tundide kohta öelda, sest varem pole väga suurt kriitikat, kiitust või kommentaare saanud. Arvasin, et see tähendab, et kõik, mida teen, sobib ja õpetamine sujub. Tuli aga välja, et ma mängin lastega liiga palju. Leian, et kui midagi saab selgeks õppida muul viisil, kui õpikust maha lugedes, siis oleks seda hea teha ning sel juhul pole ka vajalik seda õpikust konkreetse koha pealt lugeda, kui teema käsitletakse teisel viisil läbi ning kasutatakse näiteks oma materjale, sh töölehti. Kuuldes teise praktikandi kogemusi samas koolis, siis mõistsin, et GAG on väga vana süsteemi austaja ning õpik ja töövihik peamine osa igast tunnist. Tundub, et ollakse igasuguste muude materjalide – töölehtede, programmide, aktiivsete tegevuste, grupitööde jne vastu – mis on väga kurb. Arvan, et sealsed õpetajad, kes niivõrd toredad ja meeldivad ja positiivsed on, võiksid käia vahelduse ja värskuse mõttes mõnes muus koolis, nt. Peetri Koolis vaatlemas, kuidas viiakse läbi tunde. See, et praktikant tunde lõimib ja erinevaid meetodeid katsetab, on minu arvates hea. Kindlasti ei tule kõik asjad täiuslikult välja, kuid selleks ma ju olengi praktikal, et seda kõike katsetada ja õppida.

·    Kõige üllatavam oli peamine põhjus, miks pole hea järgmisel päeval grupitööd Päästeameti, tulekahju ja ohutusteemadel teha. Õpetaja ütles, et kui lapsed juba õpikud ja töövihikud kooli kaasa võtavad, siis tuleb neid kindlasti pidevalt kasutada. Vastasel juhul saavad vanemad kurjaks, et lapsed peavad raskeid kotte tassima, kuigi nad neid vahendeid ei kasutagi. On keeruline pidevalt vanemate sellistele kirjadele vastata. Arusaadav – muidugi on vanematega suhtlus keeruline.  Siiski on üldiselt natuke kummastav öelda, et see on põhjus, miks ma ei tohiks õpetajana järgmisel tunnil teha grupitööd ja tööd teiste vahenditega kui õpikutega, kui selline mõte on tulnud. 

·    Arvan, et õpetajana on väga mugav, lihtne ja tõhus õpiku ja töövihikuga tööd teha küll, kuid praktikal olles peaksin just kasutama rohkemaid võimalusi tunni teema esitamiseks, kui õpik ja töövihik. Ma niigi arvan, et olen senise praktika jooksul liiga vähe mänge ja tegevusi teinud, võrreldes varasemate kogemustega nii vaatlejana kui praktikandina. Natuke kesine jääks ka tegevuskava, kui peaksin kirjutama igale lehele ainult õpikute lehekülgi. 

·        Loomulikult on õpik ja töövihik suurepärased õpetaja toetajad, selleks need ju ongi, kuid kõike ei pea üksipulgi ja järjest läbi võtma. 

·    Leian ka, et õpikus käsitletavate teemade aktiivsematel viisidel õppimine ei tähenda, et ma riiklikku programmi ei järgi või vajalikke teemasid selgeks ei õpeta. Kindlasti ei tähenda see seda, et ma lastega "ainult mängin ja lõbutsen". 

·        Üritan siis leida kuldse kesktee ning teha nii õpikust ja töövihikust kui ka mõne õpikuvälise asja sisse tuua, kui vähegi on võimalik.