Vaatlus 9.märts- Kadri. Tallinna Saksa Gümnaasium.

Vaatlesin 9. märtsi hommikul Kadri teist tundi, milleks oli eesti keel. 

Klass nägi väga ruumikas, ent hubane, soe ja rõõmus- kõik seinad olid kaetud erinevate materjalidega ja laste töödega. Väga mõnus oli klassis olla- töökeskkond klassis oli tehtud mugavaks.

Kadri on niivõrd sooja olekuga, heatahtlik ja lahke. See peegeldus koheselt ka klassi ees olles. Siiski tundus tihti, et ta on veidike liiga malbe lastega- vahel võiks rohkem julgemat häält teha ja konkreetsem olla. Ta räägib hästi õrna ja rahuliku tooniga koguaeg ja kehahoiaku järgi tundus, et ta ei julge laste juures häält eriti tõsta.

Lisaks jäi silma see, et ta pidevalt kasutas tingivat vormi- „Kas sa jutustaksid? Kas sa aitaksid? Kas sa palun jagaksid? Ma enne ülesannet ei annaks, kui kõik kuulavad“. Siinkohal võib jälle tunduda justkui õpetaja peab last anuma ja veenma, et ta üht või teist teeks. Õpetajana tuleks anda käsklus: „Palun ava.., jaga lehed..“ jne.

Tööjuhend oleks võinud olla ka lühem ja liigendatum. Isegi mul läks poole juhise peale meelest ära, millised olid esimesed töökäsklused jne. Liiga palju infot pole vaja korraga anda, tuleks kasutada lihtlauseid ning eriti hea oleks juhend ka lastele nähtav olla.

Tean, et lastega tuleks suheldes ja töökorraldusi jagades kasutada "sina" vormi ehk ava õpik, kirjuta vihikusse, loe pinginaabriga jne, mitte avage, kirjutage, lugege. Algul kirjutasin ülesse, kui hästi Kadri seda järgis, kuid seda ainult tunni alguses. Hiljem oli tihti kuulda, kuidas pöörduti klassi poole korraga- kui te olete lõpetanud, kui teil on küsimusi, kui te seda täidate jne. Tean, et lapsele oleks parem otsest käsklust jagada talle, et ta teaks, et just temaga räägitakse. Siiski usun, et see pole väga suur probleem, sest lapsed said töö tehtud. 

Lisaks peaks õpetaja vältima küsimusi: kas kellelgi on küsimusi? Kas kõik on leidnud endale kaaslase? jne. Mul endal kipub see vahel ka meelest minema. Need samad küsimused saab ka imelihtsalt "sina" vormi panna. Laps ei oska ju vastata, kas KÕIK on paarilised leidnud, ta teab ainult seda, kas tema ise on seda teinud või mitte, seega oskab ta ainult enda kohta vastata. 

Tunni algul, kui õpetaja ütles, mis leheküljelt pidi õpiku avama, oleks võinud ta ka selle tahvlile kirjutada, et lapsed kümme korda üle ei küsiks.

Pärast kuulamis- ja lugemisülesannet oleks võinud järgneda väike tagasisidestamine- kasvõi üks kommentaar, kuidas teine luges- midagi positiivset ja mida oleks võinud veelgi paremini teha.

Üks asi häiris mind veel- lapsed ehitasid raamatutest ja vihikutest suured müürid laudadele. Seda on juhtunud ka mu enda klassis, kuid teen sellele kiirelt lõpu. Kadri klassis istusid poisid tunni lõpuni õpikud laual püsti. Esiteks võib see õpikud teha koledaks, teiseks ei ole hea neid niiviisi õpetada lugema, kolmandaks võiks jõuda selle sisuni- miks nad seda üldse teevad, rääkida omavahelistest suhetest jne.

Kadri kiitis õpilasi väga armsalt- „Kirjutad imeilusa käekirjaga“ jne.

Lisaks oli ta lastele planeerinud väga põneva mängu tunni lõpetuseks- mõistatused. Kasutasin seda samal päeval ka enda õpilastega eesti keele lõpetuseks.