Thursday, January 5, 2017

KEELEKÜMBLUS

Loengust:

  • Kui laps vastab, et 2+3=10, siis enne küsi õpilaselt, kuidas ta selle vastuseni jõudis, kui sa ütled, et see pole õige vastus. Tal võib olla väga huvitav ja hea seletus, millega edasi töötada. 
  • Täiskasvanud hoiakud mõjutavad lapse tulemusi.
  • Lastega tuleks teha ringe, kus on teemasid nagu: "Mina tahan tänu öelda ...", "Minu selle nädala eesmärk ...", "Sellel nädalal õnnestus...", Mina vabandan ...". 
  • Sihtkeele omandamine pole eesmärk, vaid selle kasutamine erinevates ainetes jne. TÄHENDUS!
  • Õppija keeleoskuse puudus ei tähenda, et tal puudub teadmine, kogemus.
  • Õpilastega rääkida sellest, millest nad parasjagu huvituvad. Kõnetavad aktuaalsed teemad.
  • Küsimused lastele panevad nad rääkima. 
  • Kasutada tuleb erinevaid õpetamise meetodeid ja strateegiaid. 
  • Anda aega rohkem vastuste vormistamiseks.
  • Juhitud valikuvõimalused.
  • Õppimine läbi mängulise tegevuse.
  • Palju näitlikkustamist (kujundite joonistamine kätega.
  • Mida kõrgemad eesmärgid seada, seda tulemuslikum see on. 

Mõisteid:

VKK- varajane keelekümblus
LAK- lõimitud aine- ja keeleõpe
HKK- hiline keelekümblus
OKK- osaline keelekümblus

Keelearengu etapid:

I VAIKIV PERIOOD
Sisendi andmine, miimika
II VARAJANE KÕNETEKKE FAAS
Lapse sõnavara rikastamine, lihtsa lause struktuuri muutmine raskemaks
III PRODUKTIIVSUSE FAAS
Rollisituatsioonid, huvitav teema
IV KÕNEARENGU LADUSUSE FAAS
Miks jm küsimused


Rannut, Ü. 

Et edukalt kavandada teise keele õppimist:


1. Keeleõpe peab toimuma loomulikus ja rikkalikus keelekeskkonnas, kajastama loomulikku elavat keelt ja keele loomulikku arengut;

2. Keeleõpe peab toimuma lapse jaoks mõttekas tegevuses, huvitama last ning väärtustama ja integreerima lapse isiklikke kogemusi ja kultuurierinevusi.

3. Keelt õpetades peab lähtuma keelest kui tervikust, integreerides erinevad osaoskused, lapse kogemused ning keele ja sisu;

4. Keeleõppekeskkond peab olema stressivaba, rõõmus, võimaldama liikumist ja julgustama last end väljendama;


5. Õppimine peab olema suunatud koostööle ja sotsiaalsele suhtlusele mõttekas ja mitmekesises kontekstis, mitte individuaalsele või frontaalsele kontrollimisele ja harjutamisele.


 Teise keele õpetamisel tuleks kasutada integreeritud lähenemist, visuaalseid ja mitteverbaalseid abivahendeid ja õpetamisstrateegiaid, mis võimaldaksid füüsilist tegevust ja liikumist. Keeleõppe sidumine konteksti ja füüsilise reageerimisega aitab õpilastel lõdvestuda, tunda end turvaliselt ning vältida keeleõppes tarbetut stressi. Samaaegselt võimaldab füüsilise tegevuse kaasamine ka nõrga keeleoskusega lastel aktiivselt osaleda, suurendades arusaamist sihtkeelsest kõnest ning aidates sõnu ja väljendeid paremini meelde jätta. (Rannut, Ü.)

Õpetaja ülesandeks on teha oma kõne arusaadavaks:


  • kasutab grammatiliselt lihtsaid lauseid;
  • kasutab lihtsat igapäevast sõnavara;
  • kordab lapse poolt öeldud lauseid;
  • räägib asjadest, mis on tugevalt kontekstiga seotud (siin ja nüüd);
  • rõhutab tähtsaid sõnu;
  • kasutab kehakeelt, miimikat ja ettenäitamist.
  • räägib aeglasemalt.
(Rannut, Ü.)

Õpikeskkond:

  • Õpilased ei istu enamasti laudade taga, vaid liiguvad ruumis tegutsedes ringi.
  • Seintele on asetatud rohkesti visuaalset materjali nii piltide kui ka sõna- ja lausesedelite näol.
  • Kõik uued sõnad on asetatud teemade kaupa piltide ja sõnasedelitena seintele.
  • Seintel võib leiduda käsklusi, silte, pilte, teemakeskusi, päevaplaane, ilmakaarte, mõistekaarte, grammatikatabeleid, õpilaste töid ja muud vajalikku.
  • Õpetaja saab alati osutada seinale ning õpilane saab seintelt vajalikku keelelist tuge, kui tal midagi meelest ära läheb. 
(Rannut, Ü.)

Foto: R. Juurak

Tegevusi lastega:


1) Töövihikus olevatele piltidele osutamine ja juhtnööridele mitteverbaalne reageerimine.
Lapsed otsivad töölehelt üles õiged pildid vastavalt õpetaja käsklustele: näita lauda, näita tooli, näita kaussi, näita karu. Õpetaja naitab oma sõrme ja ütleb sõrm, seejarel võtab lapse sõrmest kinni ja annab käskluse "näita sõrmega kaussi!" Seejärel lõikavad lapsed vastavalt kirjeldusele (juhtnööridele) pildid välja ja kleebivad õigesse kohta töölehel.

2) Rollimäng kogu klassiga: Laste vahel jagatakse kolme karu jutustuse rollid ja jutustuse arengu seisukohalt olulised pildid. Opetaja hakkab jutustama. Õpetaja teeb enne iga uue eseme või tegelase nimetamist väikese pausi, andes lastele võimaluse endale ette öelda: Kuldkiharake astus tuppa. Toas oli ... Seejärel ütleb ta oodatud sõna… laud, mida kogu klass temaga kaasa kordab, sest jutustus on juba tuttav. Laua pildiga lapsed tõusevad püsti ja tõstavad pildi oma peakohale, et kõik klassis seda näeksid. Klass kordab spontaanselt sõna laud. Kogu selle tegevuse juures ei käsi õpetaja kordagi lapsi enda järel korrata. Lapsed teevad seda ise spontaanselt.

3) Laulumängu/jutustuse/luuletuse tegevuse imiteerimine rühmas: õpetaja valib välja seitse last, jaotab eelmisel tunnil loetud jutustuse/luuletuse või laulumängu rollid. Õpetaja ise on jutustaja rollis või kasutatakse selleks kassetti. Lapsed teevad õpetaja poolt öeldud ja ettenäidatud liigutusi vastavalt oma rollile klassi ees kaasa. Ülejaanud klass teeb samuti liigutusi kaasa. Lapsed kordavad spontaanselt kaasa laulu sõnu. Viis väikest ahvi hüppavad voodis, üks kukkus maha ja lõi pea ära. Viis last hüppavad, üks kukub mängult maha ja haarab peast kinni, teised lapsed klassis hüppavad ja haaravad samuti peast kinni, korrates spontaanselt sõna pea. Ema kutsub arsti ja arst utleb "ei tohi hüpata voodi peal". Üks lastest (ema) teeb kaega kutsuvaid liigutusi, teine (arst) viibutab ahvidele hoiatavalt sõrme. Mäng jätkub kuni kõik ahvid on põrandale kukkunud ja mingisuguse kehaosa ära löönud. Seejärel vahetatakse rollid ja teised õpilased saavad mängida ahve. Seega kordavad õpilased piisavalt huvitava tegevuse korral sõnu ja lauseid ka siis, kui keegi neid selleks ei sunni.

4) Jutustuse mängimine liikuvate raamatupiltide abil. Arusaamist saab kontrollida ka loetud jutustuse süžeed liikuvate raamatupiltide abil uuesti läbi mängides. Selleks on vaja suurt pildiraamatut, mis sisaldab jutustuse mängimist võimaldavaid pilte, mida saab kinnitada suure raamatu lehekülgedele. Õpetaja juhib jutustust, lastes lastel valida õige pildi ja asetada see õigesse kohta, seejuures kommenteerib laps oma tegevust. Tegevuses saab osaleda kogu klass, kelle poole õpetaja pöördub jutustamist ergutavate küsimustega.

5) Lapsed istuvad ja õpetaja juhatab sisse mängu alguse, öeldes näiteks: Kõik, kes enne kooli kammisid juukseid, tõuske püsti ja vahetage kohad! Sel ajal kui lapsed vahetavad kohti, üritab õpetaja ise istuda kellegi vabanenud kohale. Seega läheb mängu initsiatiiv üle õpilastele. Ilma kohata jäänud õpilane jätkab mängu, üritades võimalikult palju õpilasi kohti vahetama panna ja ise kellegi kohale istuda. Õpetaja mängib ise kaasa ning jälgib, et kõik õpilased oleksid ükskord mängujuhi e. püstijääja rollis.

Foto: Ü. Rannut

Õpetaja ülesanne kirjutamistegevuses:

  • pakkuda õpilasele võimalust erinevates kontekstides kirjutamiseks;
  • kasutada kirjutamisülesandeid rutiintoimingutes;
  • siduda kirjutamisülesanded teisi keelelisi osaoskusi arendavate ülesannetega (nt kirjutamisarutelud, diagrammid, tabelid, mõistekaardid, tegelaste, sisu jmt kaardistamine);
  • kasutada mitmekülgseid kirjutamisülesandeid erinevates tundides;
  • kasutada kuuldud ja loetud tekstide kirjalikke ümberjutustusi;
  • varustada õpilasi mitmekülgselt arendavate töövahenditega;
  • ühendada kirjutamistegevus lugemise ja käelise tegevusega (raamatud, kaardid, diagrammid, kuulutused, kutsed jmt);
  • individuaalselt või rühmaarutelude käigus vestelda ja esitada suunavaid küsimusi kirjutusülesannete täitmiseks, asetades vajadusel sobivad valmismudelid seinale.


Üldpädevused:

  • Väärtuspädevus
  • Sotsiaalne pädevus
  • Enesemääratluspädevus
  • Õpipädevus
  • Suhtluspädevus
  • Matemaatikapädevus
  • Ettevõtlikkuspädevus

Kirjandust:


Vaatamiseks:


Materjalid:

Elektroonsed mängud:


Posted by at

No comments:

Post a Comment

Subscribe to: Post Comments (Atom)