09. detsembril oli projektipäev, kus õpilaste tund tehti lõbusamaks tehes erinevaid katseid.
Tegevust planeerisin, kavandasin ja viisin läbi üksi. Tegevuse planeerimine võttis rohkem aega, kui ma arvasin, et võtab- tuli läbi mõelda, mida ja mis järjekorras teha ning samuti oli vaja mõelda, mida juba lapsed teavad ning kuidas koostada töölehti ja selgitusi- nii, et teise klassi laps nendest aru saaks. Algul olin päris paanikas, sest ei leidnud oma varasemalt ettevalmistatud materjale ja katseid üles, kuid kui lõpuks leidsin, olin jälle rahulikum ning sain hakata planeerima ülesandeid. Tund, mida ma ise vaatlesin seoses katsetega, oli tehtud viiendale klassile ning mõtlesin, et nendele selgitatud teoreetiline pool pole päris sobilik teisele klassile ning tundus keeruline, kuidas ma erinevaid nähtuste põhjuseid õpilastele selgitan. Tundsin ise, et ma ei pruugi teema kohta piisavalt palju teada ning võin selgitustega hätta jääda. Arvasin, et tegevused võivad kauem aega võtta, kui on ette nähtud, kuid tegelikult võtsid nad hoopis oodatust vähem aega.
Tund algas hästi ning lapsed olid väga huvitatud teemast. Arutlesime vee teemal ning lapsed olid aktiivsed rääkijad ja kuulajad. Arutluse osa sai üsna ruttu läbi- oli aeg esimeseks väiksemaks eksperimendiks, mida õpetaja eelnevalt soovitas läbi viia. Eksperimendi läbiviimisel oli hetki, kus ma ei osanud piisavalt reageerida ja õpilastega rääkida. Närv oli sees, ilmselt sellest, et klassis istus nende enda õpetaja, kes mind koguaeg jälgis.
Peale esimest eksperimenti toimus järgmine arutelu ning tegin katse.. mis välja ei tulnud. Ilmselt ei teinud seda korralikult läbi, olin kannatamatu ja tahtsin edasi minna, kartes et ei jõua tunnis kõike ära teha. Seletasin katse ära ja ütlesin lastele, et mõnikord ei tulegi kõik katsed välja ja läksin tegevustega edasi. Vaatlev õpetaja see- eest tuli aga järgmise tegevuse ajal katseklaaside juurde ning segas rahulikult vajalikud asjad läbi(mida oleksin võinud ju ise ka teha) ning siis tuligi katse välja. Oli vaja varuda lihtsalt natuke kannatust ja rahu.
Pärast seda toimus jällegi väike arutelu, millele järgnes väike demonstratiivne mäng. Mängu läbi viies tundsin kogu aeg, et hästi kiire on ja tuleb ruttu ära teha. Oleksin võinud vahepeal sisse ja välja hingata, mitte nii palju närveldada ning rahulikult mäng koos selgitustega läbi viia. Lastel oli põnev küll ja ega nad tegelikult aru ei saanud, et ma kuidagi õhinas või närvis olin. Lihtsalt ise tundsin, et oleks saanud seda veel paremini korraldada. Üldiselt usun, et lasteni jõudis vajalik info kohale ning seda lõbusal ja huvitaval viisil.
Nüüd oli aeg lastel ise katseid läbi viia ja seda gruppides. Algul oli liigset sagimist, kuid siis hakkas kõik sujuma ja lastel oli põnev katsetada ja uurida, mis saab.
Viimasena tegin ise tahvli ees ka kihiliste vedelike katset ja seletasin teooriat. Tegevuste vahel täitsime õpilastega ka töölehti, mis olin iga tegevuse jaoks enne valmis teinud.
Kuna aega jäi ülegi, siis tegin ka laavalambi ning kuna teadsin, et lapsed on seda varasemalt juba teinud, siis lasin neil endal mulle öelda, mida ma tegema pean, kuskile kallama pean ning seletada põhjus, miks nii juhtus.
Lõpus oli aga vaatlev õpetaja see, kes tegi lastega n-ö tagasiside ringi- mida nad õppisid, kuidas said targemaks, mida tegid, kuidas läks jne.
Üldiselt aga tulid tegevused välja ja õpilase seisu kohalt oli üks huvitav, õnnestunud päev ning kindlasti said nad antud teemal targemaks- eriti kuuldes tunni lõpus tehtud tagasisidet. Ilmselt mõtlen ise liiga üle ja kritiseerin ennast liialt, kuid teades, et varasemalt olen klassi ees üsnagi enesekindlalt tegutsenud, siis see kord tundsin mingisugust hirmu ja oleksin võinud tegevusi palju paremini ja efektiivsemalt läbi viia ning asju selgitada. Mõnikord said sõnad otsa ning juhtuski see, mida kartsin- ei osanud reageerida õpilase küsimusele nii nagu oleks võinud.
Projekti kava toetas kindlasti tegevuste läbi viimist, kuid kuna mul olid kõiksugu kavad ja paberid kaasas, siis ei usaldanud ma iseennast enam nii palju ja hakkasin liigselt paberitele toetuma ja sõrmega järge ajama.
Koostöö paarilisega sujus hästi. Kristi oli väga tubli ning saime esimesed praktikakorrad väga hästi asjad tehtud. Viimastel praktikatel aga Kristiga kahjuks kuidagi ühendust ei saanud ning pidin need üksi läbi viima.
Koostöö praktikaõpetajaga sujus väga hästi. Mõnikord saatsin tegevuste kavad liiga hilja, kuid õpetaja vastas meilidele isegi nädalavahetustel ja õhtustel kelladel, kuigi see tema töökohustuste hulka absoluutselt ei kuulu ning ma ei peaks üldse ootama, et nii hilja keegi mulle vastab. Õpetaja oli väga tore ja positiivne, kindlasti julgustav ja toetav. Õpetaja andis häid ideid ja toetas meid nii, kuidas võimalik. Oli näha, et õpetaja oli klassis tähtsal kohal ning teda vaadeldes sai juurde uusi mõtteid ja nippe. Õppisin väga palju juurde ning tean, mida teha järgmine kord teisiti. Samuti oli klass väga tore, õpilased aktiivsed, abivalmid, viisakad ja sõnakuulekad.
