Viisin 25. 11 Tallinna Reaalkoolis läbi loodusõpetuse tunni. Ülesandeks oli teha tegevuskava arvestades laste individuaalsusega. Kuna Reaalkoolis on lapsed üpriski sarnase tasemega, siis otsustasin, et teen kõigile ühesugused töölehed. Teemaks oli loomade elupaik, täitsime töölehti, arutasime üheskoos ning näitasin neile ka erinevaid pilte.
Tund läks ladusalt, lapsed olid tublid ja kuulasid õpetajat. Tundsin koha peal ning ka õpetaja tõi hiljem välja, et kui ma tavaliselt olen väga enesekindel klassi ees, siis seekord peegeldus minust ebakindlust. Kartsin võib olla natuke seda, et äkki ma ei tea mõnede asjade kohta piisavalt ning jään lastele vastuse võlgu mõne koha pealt. Kui lapsel oli mõnes lüngas teine vastus, mida ma ise ei mõelnud sinna panna, siis jäin ka mõtlema, et kas tal võib ka õigus olla ning õpilasele vastates olingi ise ebakindel- kas tal on õigus või mitte. Vaatleva õpetaja sõnul oleksin pidanud ka julgemalt vastama "See on küll hea pakkumine, kuid mina mõtlesin selle küsimuse all hoopis ..... ". Kindlasti mängis oma rolli ka tervis, mis ei olnud kõige paremas korras- olin veel natuke nõrk ja väsinud.
Üldiselt, eelnevalt koostatud tegevusplaanist oli kasu. Arvasin, et liigume klassiga isegi aeglasema tempoga, kuid tuli välja, et saime päris ruttu töölehed tehtud ning oleks võinud, kas töölehtede täitmise vahele või lõppu planeerida mingisuguse harjutuse või virgutavama tegevuse juurde. Üldiselt arvan, et uus teema sai omandatud ning tunni lõpus tehtud kiires tagasiside ringis kuulsin, mida uut nad õppisid.